Turism / Kombineeritud matkad ja ekskursioonid / Ringreis Väike-Maarjast Ebavere, Kiltsi kaudu


Sündmuste kalender
E T K N R L P
      1
2 3 4 5 6 7 8
9 10 11 12 13 14 15
16 17 18 19 20 21 22
23 24 25 26 27 28 29
30 31      
Tänased üritused
Jumalateenistused
Muusikakooli sisseastumiskatsed
Nädala eelinfo
22. nädal
21. nädal
Ametlikud teated
Hajaasustuse programm toetab elutingimuste parandamist maal
Infoleht
Infolehtede arhiiv
Kas osalesid tänavustel talgutöödel?
Osalesin talgupäeval, 7. mail
Osalesin talgutöödel juba enne talgupäeva
Ei osalenud
Kasutajatele
Kasutajanimi:

Parool:

Pea mind meeles
Unustasid parooli?
Registreeru kasutajaks
Sotsiaalmeedia
Facebook
Statistika
Kirjeid külalisteraamatus: 537
Kasutajaid: 631
Foorumis teemasid: 113
Foorumis postitusi: 297
Koostööpartnerid

Johan Pitka

Johan Pitka ja Ebavere

1936. aastal ostis Johan Pitka endale Ebavere mäe jalamile Lilleoru A-111 talu (10,26 ha). Vaikset maakodu otsis admiral mitmelt poolt, kuid kõige meeldivamaks osutus Ebavere kant, sest siin oli küllaldaselt rahu, kaunist loodust, ka suuremad asulad polnud eriti kaugel. Ta soovis pühenduda memuaaride kirjutamisele.

Nii rentniku kui Pitka elumaja ehitati väga kiiresti ja kvaliteetselt. Pitka maja olevat ehitatud Rootsi projekti järgi: seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Välisesikul oli küll ümmargune aken. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry.

Pitka kabinetti sai peatrepist otse läbi välisesiku. Ruum oli peaaegu neljakandiline, seinad ja lagi kaetud tumeda tammevineeriga. Uksest otse vastasseinal oli Eesti riigi vapp, mille kohal mõõk risti nn. arsenali vintpüssiga. Nende all oli Eesti kaart, sellest paremal merekaart laevateedega. Akna all seisis 1,5 meetri pikkune makett purjekast, millega tulevane admiral olevat esimest korda merd sõitnud. Vastassein oli maast laeni täis raamaturiiuleid. Keset tuba oli suur laud, kus klaasi alla rohelisest kalevist alusele oli asetatud J. Pitka autasud: ordenid, medalid, aukirjad, väiksemad kingitused jm. Laua taga oli pöördtool, kus peremees istus oma raamatuid kirjutades.

J. Pitka maakodus Ebaveres 1930-ndate aastate lõpus J. Pitka käis oma maakodus tihti. Laupäeval tuli koju poole viiese rongiga, Kiltsi jaamast 3 km jalgsi, pühapäeva õhtul samal viisil tagasi. Vahel oli ta mustas mereväeriietuses, vahel lihtsas ülikonnas.

Kui hommikul raadios mängiti hümni, heiskas ta lipu vardasse. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrvale oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde.
 
Ta ei olnud maakodus kunagi tegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda ümber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Koos rentnikuga tõstis laudas vankrile sõnnikut. Kui oldi hobusega põllul muud tööd tegemas, andis rentnikule puhkepausi.

Lilleoru talu rentnikumaja Paar korda kesksuvel külastasid Pitka maakodu kõrgemad sõjaväelased oma abikaasade ja sõpradega. Metsa äärde kuuskede varju olid välja pandud pikk laud ja pingid. Aeti juttu, lauldi, kuulati raadiot, lasti grammofoniplaatidelt lugusid ja tantsiti. Külastati Ebavere mäge ja kes julges, ronis ka torni.

Ebavere tornis käis admiral tihti, vahel kutsus ka naabripoisse kaasa. Kord aitas ta tornist alla tüdruku, kes küll ronis üles , kuid alla tulles minestas. Pikksilm kaasas, läks ta koos poistega torni tipust Soomet vaatama. Pitka uuris kaua oma suure merepikksilmaga ümbrust. Siis teatas rõõmsalt: "Näen Soome torne!" Poisid ei näinud küll midagi, kui pikksilm neile ulatati. Võib-olla Pitka siiski nägi, mägi ise on 146 m kõrge + 64 m (?!) torni kõrgust (praegune torn 24 m).

Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Helene Pitka oli väga sõbralik, sai naabrinaistega hõlpsasti jutule. Johan Pitka ei läinud kunagi mööda, ilma et oleks mõnda head sõna öelnud või pisut juttu ajanud. Samuti aitas ta naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele.

J. Pitka elumaja vundament  2000 a.Algas 1940. aasta nõukogude okupatsioon. Johan Pitka lahkus salaja Soome. Saksa okupatsiooni ajal elas Helene Pitka koos tütardega talus. Rinde lähenedes pakiti väär­tus­likumad asjad. Pildiarhiiv oli varem viidud naabrimehe juurde ja peidetud sealauda pööningule. Pr. Pitka viis selle sealt ära. Mõned suuremad asjad nagu diivan, suur laud ja mõned toidunõud anti lähimatele naabritele. 1944.a. septembris lahkus Helene Pitka koos tütarde ja nende abikaasadega Saaremaa kaudu Rootsi.

Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules.

"Johan Pitka ja Ebavere" on kirjutatud J. Lambi ja H. Vahermaa mälestuste põhjal.

Johan Pitka

Johan Pitka Johan Pitka on sündinud 1872. aastal Järvamaal Võhmuta vallas Jalgsema külas Ansomardi talus. Nooruses sai ta kireks meri. Ta õppis kolmes merekoolis: Käsmus, Kuressaares, ja lõpuks Paldiskis, kust sai kaugesõidukapteni paberid. Siitpeale hakkasid ta kauged merereisid, mis kulgesid kuni Lõuna-Ameerikani. Ta oli laevakapten, ärimees, siis sõjamees, ka farmer.

Vabadussõjas algas Johan Pitka organiseerimistegevus Eesti meeste suunamisega Venemaalt kodumaale. Enamlased, saanud aru ta tegevusest, mõistsid ta 1918. aastal tagaselja surma. Pitka ajas maha habeme ja juuksed ning elas Jaan Metsa varjunime all. Pärast sakslaste lahkumist Eestist 1918. aastal organiseeris Pitka Eesti Kaitse Liidu, seejärel soomusronge, sõjalaevastikku. 15. detsembril saab temast Eesti merelaevanduse juhataja. Varsti tulevad ka mereväelised aukraadid - 22. aprillil mereväekapten, siis aseadmiral, mis rahvusvahelise tava järgi tähendab kontradmirali. Rahvasuus kutsuti teda lihtsalt admiraliks. Tema loodud laevastik ja soomusrongid mängisid Vabadussõjas rolli, mida on raske üle hinnata.

Järgnes seiklusrikas elu Vabadussõja järel, kus ta kord tegeles poliitikaga, seejärel oli farmer Kanadas, siis - kodumaale tagasi tulnud - Eesti Tarbijate Ühistu Keskliidu esimees.

J. Pitka sünnikodu rahvaga Võhmuta raudteejaama juures 21. apr 1930. a. 1944. aasta 22. aprillil saabus ta Soomest Eestisse. Algas viimane organiseerimistöö, et kaitsta kodumaad punaste barbarite eest. Raadiokõned üleskutsena. Suvel 1994 korraldab Pitka bolševismivastase ringreisi. Pitka rõhutas, et olenemata vanusest - ikkagi 72 aastat - jõuab ta kanda relva ja astub ka ise võitlejate ridadesse. Saksa Narva rinde korpuse staap andis Pitkale loa luua ta isiklikul juhtimisel tegutseva võitlusgrupi. Varsti oligi see loodud.

21. septembril, päev enne punaste sissetungi Tallinna, avaldas Pitka oma kuulsa üleskutse, mille tekst kujutab endast avaldust sooviga astuda "Löögiüksusse admiral Pitka". Sellele järgnes arvukalt eesti noormehi. Üle maa levis kulutulena: "Pitka organiseerib vastupanu. Veel pole kõik kadunud!"

Pitka mehed pidasid mitu lahingut, millest tuntumad on Soodla silla juures Vaidas, Kehras, Raplas, Tallinnas, Nõmmel. Kõige suurem lahing oli aga Keilas.

Järgnesid viimased võitlused Läänemaal, kuhu kaovad ka J. Pitka jäljed. Arvatavasti langes ta seal.

V. Pinni raamatust "Kolmteist legendi admiral Johan Pitka lahkumisest", Haapsalu, 1991

Veel Pitkalt ja Pitkast
Eesti Mereväe lipulaev ADMIRAL PITKA (kingitud Taani riigi poolt nov. 2000)· Pitka J. Minu mälestused 1914 - 1920, Tallinn, 1921, 1993
· Pitka J. Mälestusi I II III IV, Tallinn, 1937, 1938, 1939
· Pitka J. Kuldsed aastad "Lilliga", Tallinn, 1998
· Pinn V. Admiral Pitka elu ja surm, Tartu, 1993
· Õun M. Eesti vabariigi kindralid ja admiralid, Tallinn, 1997