Turism / Mõisad ja kirikud / Väike-Maarja kirik. Kirikuaed


Sündmuste kalender
E T K N R L P
1 2 3 4 5 6 7
8 9 10 11 12 13 14
15 16 17 18 19 20 21
22 23 24 25 26 27 28
29 30 31     
Nädala eelinfo
52. nädal / 1. nädal
51. nädal
Ametlikud teated
*Valla 2014. a hankeplaan
*Vallavalitsus üürib välja ruumi Väike-Maarja sauna hoones
Infoleht
Infolehtede arhiiv
Kas olete rahul Swedbanki teenustega Väike-Maarjas?
Olen rahul ja kasutan pakutavaid teenuseid
Ei ole rahul, vajan rohkem pangateenuseid
Saan hakkama internetipangas
Kasutajatele
Kasutajanimi:

Parool:

Pea mind meeles
Unustasid parooli?
Registreeru kasutajaks
Sotsiaalmeedia
Facebook
Statistika
Kirjeid külalisteraamatus: 519
Kasutajaid: 622
Foorumis teemasid: 111
Foorumis postitusi: 299
Koostööpartnerid

Väike-Maarja kirik. Kirikuaed.

(Väike-Maarja kihelkond, Klein-St.Marien)

Esimene kirjalik teade Väike-Maarja ümbruskonnast leidub „Henriku Liivimaa Kroonikas“, mille andmetel ristisid preestrid 1220. a. Virumaal Ebavere mäe ümbruses kolm küla, “kus oli mägi ja väga ilus mets, kus olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapita, ja sellelt kohalt lennanud Saaremaale. Ja teine preester läks, raiudes maha nende ebajumalate kujud ja näod, mis olid seal tehtud, ja need panid imeks, et verd välja ei voolanud ja uskusid rohkem preestrite jutlusi.“

Väike-Maarja ala kuulus muistse iseseisvuse ajal Lemmu muinaskihelkonda. Maa võõrvallutajate kätte langemise järel jäi praegune Väike-Maarja aleviku ümbrus Simuna (Katkuküla) kirikukihelkonna piiridesse. 1346 annetes Taani kuningas Valdemar III Simuna kiriku Tallinna Toomkirikule. Samal ajal lasi kuningas kahe penikoorma (14 verata) kaugusele kabeli ehitada, mida hüüti Püha-Maarja kirikuks.

Siinse kivikiriku valmimise aja on Armin Tuulse oma doktoritöös “Die Burgen in Estland und Lettland” (Tartu, 1942) paigutanud 14. sajandi 70. aastaisse. Tänapäeva Eesti kunstiteadlane Villem Raam aga peab ehitusdetailide järgi otsustades kirikut 100 aastat nooremaks.

1346. a ehitatud Väike-Maarja kabel (kirik?) pühitseti Neitsi Maarjale. Et naaberkihelkonnas Amblas oli sajandi võrra varem rajatud Maarja kirik, siis nende eristamiseks kutsuti vanemat kirikut - St Mariae amplae (Suur(sugune) Maarja) ja siinset kirikut - St Mariae minoris (Väike Maarja). Ühes uue kiriku rajamisega lahutati ümberkaudsed alad Simunast iseseisvaks Väike-Maarja kihelkonnaks.

Väike-Maarja kirik püstitati kindluskirikuna. Seda kinnitavad kuni 3,3 meetri paksused müürid ning laskepilud torni jalamis ja 8-kandilises ülaosas. Lõunaseinas kummalgi pool ust on olnud piluavadega laskekamber. Kaks paari kõrge sokliga ümarpiilareid jagab pikihoone kolmeks lööviks. Võlvi tugede eripära, trapetsikujulistele püramiidjatele konsoolidele toetuvad ristvõlvid on ühesugused 14. sajandi teisest poolest pärineva Vao tornlinnuse arhitektuuriga, mis viitab ehitusmeistrite võimalikule Tallinna päritolule.

Praegune kantsel ja suur osa pingistikust pärinevad tõenäoliselt Põhjasõja-järgsest suure taastusremondi ajast 1773. a. Esialgselt ühe manuaaliga ja nn laenupedaaliga oreli ehitas 1848. a Gustav Normann. Hiljem, aastal 1877 ehitas meister orelile juurde kaks iseseisvat pedaalregistrit. Praeguseks on Väike-Maarja orel teadaolevalt vanim säilinud instrument meister Normannilt.

Suuremaid ümberehitusi tehti kiriku juures 1873. a. Katusest vaid 10 meetrit kõrgemale küündinud puittorni asemele rajati kivitorn, mille kogupikkus ulatus 61,4 meetrini. Kiriku tornikiiver murdus 2010. aasta 8. augusti tormituultes. 1873. a tööde käigus lammutati kiriku lõunaukse ees olnud sandikoda, aknaavasid laiendati allapoole, samuti raiuti tunduvalt suuremaks kooriruumi ja pikihoone vaheline võidukaar, kantsli kohale paigaldati kõlaräästas. Uued tornikellad on valatud 1882. a. Keskmises põhjaaknas asuv vitraaž on kogudusele kingitud 1891. a. ning restaureeritud Riho Hüti poolt 2002. a. Aasta hiljem valmis kunstnikul roosakna vitraaž  „Maarja kuulutamine“. Altarisein on valminud 1902, mil Vao mõisa vanapreili Cäcilia von Rennenkampff lasi kunstnik Ernst Friedrich von Liphartil maalida uue altaripildi, mis kujutab kutsuvat Kristust.

1560. a. kinkis Kaarma mõis Väike-Maarja kirikule 80 ha maad. Selle majandamiseks ehitati pastorile uus elamu ja vajalikud kõrvalhooned. Maja oli palkidest ja põles 1883. a maani maha. 1884. aastal ehitati selle asemele kivist pastoraat, mis on säilinud tänini.

Esimene teadaolev leerimaja lammutati 1869. a ja samal suvel ehitati selle asemele uus, kuhu 1873. a asus äsjaloodud Väike-Maarja kihelkonnakool, praegu asub hoones Väike-Maarja muuseum. 1878. a kerkis sinna kõrvale järgmine leerimaja, mis nüüdseks on saanud silikaatvooderdise ja peale teise korruse (praegu selles Ammemäe talu pood).

Kirikule kuulunud köstri talu Simuna maantee 5 ehitati tõenäoliselt 1880. a-te alguses varasema rehielamu asemele. 1893-1933 elas seal köster Johan Kotli, edasi kasutasid hoonet üürilised, 1950-1962 trükikoda nr 29, 1962-1966 maakutsekool nr 27 oma ühiselamuna, 1967-1983 tegutses seal Väike-Maarja lasteaia filiaal.

Väike-Maarja koguduse mõju ümbruskonnale ei piirdunud vaid külale nime andmisega. 1875. a. alustas köster Voldemar Eichhorni eestvedamisel tegevust esimene laulukoor.

1893 valiti köstriks Johan Kotli (09.aug.1853-12.märts 1940), kes jäi ametisse surmani. Johan ja Ilse Kotli peres kasvasid tütar Pia ja poeg Alar, kellest sai tuntud arhitekt. Kotli algatusel asutati pasunakoor ja tema vahendamisel muretseti Saksamaalt ka pillid. Ta arendas jõudsalt koorilaulu ja oli hiljem muusikaseltsi looja ning kohalike laulupäevade üks eestvedajatest. Köster Kotli tegeles seemnesortide kasvatamise, aianduse, mesinduse ja ka naeri propageerimisega ning tema juhtimisel loodi Väike-Maarja Põllumeeste Selts, millest kasvasid välja Väike-Maarja Tuletõrje Selts, Laenu-Hoiu Ühisus ja Tarvitajate Ühisus.

Esimeseks nimeliselt teadaolevaks pastoriks Väike-Maarjas oli Nikolaus Kirbusch, kes teenis kogudust 1550. a. Jumalasõnakuulutajaist on meie kultuurilukku jälgi jätnud Johann Engelhard Benderus, kes elas 17. saj I veerandist kuni 1695 ning andis 1641. a välja aabitsa, mis  oli vanas kirjaviisis.

Georg Magnus Knüpffer (1785-1863) oli agar põllumees, kellelt ilmus 1837. a “Õppetusse ramat Saksamaa lamba-karjastele”, mis on esimesi eesti zootehnilisi käsiraamatuid. Peale selle oli ta üks Õpetatud Eesti Seltsi asutamises osalejaid ja Eduard Ahrensi keelelisi kaastöölisi.

Tema poeg Carl Theodor Knüpffer (1823-1871) pidas Tartus esimesel laulupeol 1869. a peojutluse ning oli Väike-Maarja kihelkonnakooli taastamise algataja.

Viimasteks pastoriteks on olnud Paul Eberhard 1893-1929, Johannes Hiiemets 1930-1936 ja 1938-1941. J. Hiiemets on avaldanud kirikuisade elulugusid ja ka kolm romaani. Valter Viks oli kirikuõpetajaks 1936-1938; August Villem Laumets 1941-1991; Teet Korsten 1991-1993, hooldusõpetajana Enn Kivinurm 1991, 1993-1996; Tauno Teder 1996-2002. Alates jaanuarist 2003 teenis Väike-Maarja kogudust Ahto Mäe. 1.septembrist 2009 teenib kogudust hooldus-vikaarõpetaja Enn Salveste.


Väike-Maarja kirikuaed

Algselt sängitati surnuid müüriga piiratud kirikuaeda. Katariina II ukaasi põhjal rajati 1774. a uus surnuaed kirikust 400 m põhja poole Ambla ja Rakvere maantee vahele. 18. saj lõpust maeti kirikaeda ainult saksa koguduse liikmeid ja see omandas rahva kõnepruugis Saksa surnuaia nime.

Praegu seisab kirikaias üks rõngasrist. Sellel on kiri ANNO 1718 DEN 19. AUGUST WISTLAST MICHKLE MATIS. Teine säilinud rõngasrist asub kirikus. Sellel on aastaarv 1677.

Kirikaias on kaks kivikabelit. Kiriku idaotsa juures on 7x7 m suurune nn Saksa kabel, mis valmis 1770. a paiku, oli algselt laudkatusega, aga sai umbes 1820. a tinutatud plekist katuse, mis asendati 1998. a uuega.

Sajandite vahetuse paiku ehitati kiriku loodenurga juurde neli korda suurema põrandapinnaga kabel maakoguduse tarvis.

Väike-Maarja kirikaed oli 19. sajandi algusest 1939. aastani saksa koguduse kalmistu, kuhu maeti valdavalt priviligeeritud seisuste liikmed, eeskätt ümbruskonna baltisakslastest aadlikke ja kohaliku koguduse vaimulikke. Nende kõrval leidub siin ka saksa kogudusse kuulunud eestlaste haudu ja perekonnaplatse.

Von Krusensternid
Vene esimese ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusenstern on tsaari erikorralduse järgi maetud 1846 Tallinna Toomkirikusse.

(1635.a. jõudis Saksamaalt Eestimaale Philipp Crusius (1597-1676). Aadeldati 1649.a. Stockholmis, pälvis perekonnanime von Krusenstjerna. 1746.a. kanti perekona Eestimaa Rüütelkonna matriklisse. 1816.a. ostis ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusenstern (1770-1846) Kiltsi lossi. Perekond jäi Kiltsiga seotuks 1911. aastani, mil see edasi müüdi Uexküll-Güldenbandi perekonnale.)

Väike-Maarja kirikaias puhkab kolm Krusensterni. Kõige varem on maetud polaaralade uurija Otto Paul (1834-1871, Adami pojapoeg) ja on ristidegrupis kõige parempoolne, vasakule on maetud Otto Pauli isa viitseadmiral Paul Theodor (1809-1881) ja Paul Theodori teine abikaasa Pauline (1828-1887), sündinud krahvitar Zeppelin-Aschausen Saksamaal.

(Otto Paul v.Krusensterni matmise aja ümber käis suur perekonnasisene poleemika. Dokumentaalseks materjaliks on seitse kirja, millised sugulased omavahel 1871.a suvel vahetasid. Lugu oli järgmine: Otto Paul suri 12.7.1871, oli soe suvi ja tihti äikest. Tema abikaasa Natalie soovis oma kadunud kaasat võimalikult kiiresti matta, kuid parasjagu viibis Otto Pauli isa Paul Theodor võõrasema Paulinega Saksamaal. Otto Paul oli aga Paul Theodori lemmikpoeg. Kogu Kiltsi perekond ja lähemad sugulased soovisid kadunut matta pärast Paul Theodori kodumaale tagasi jõudmist, kuid Natalie kiirustas matustega. Natalie saatis Wihelmine Knüpfferile (Mimi) telegrammi: “Matus toimub homme pärastlõunal Väike-Maarjas, kauemini oodata on võimatu, palun tule Kiltsi”. Mimi telegrafeeris järgmisel päeval 28.juulil Kiltsi, et talitus ei tohi ilma Papa juuresolekuta toimuda. Paul Theodorile kirjutas tütar Mimi, et meie armas kallis unustamatu Paul ei tohi lihtsalt niisama kiirustades ilma Sinu juuresolekuta mulda saada. Kirja lõpus seisab: “ …kuna Natalie on Kiltsis, hoiab Axel teda loodetavasti kappides kinni, püüab talle pähe panna, et ilma teieta see matus toimuda ei saa”).

Lurichid
(Perekond pärineb Läänemaalt, Vigala kihelkonnast, Veliselt, kus elati Köhli talus. 1836.a. said Jüri ja Liso endale priinime Luri, neil oli neli last. 1870-tel tulid Väike-Maarjasse Aadu ja Jüri Luurid. Jõumehe isa  võttis saksa kogudusse astudes enesele nimeks Jüri Luuri asemel Georg Lurich, Aadu Luuri sai aga Anton Lurichiks. Lurichid tegelesid Kaarma kõrtsi pidamise ja kauplemisega, said aga varsti nii jõukaks, et ostsid Kaarma mõisalt kuus renditalu ning moodustasid neist Väike-Maarja külje all suurmajapidamise, mille nimetasid Sandhofiks. Hiljem poolitasid vennad valduse omavahel, nii tekkis Sandhof I ja Sandhof II.

Jõumehe isa  Georg (1841-1903) ja ema Julie Caroline (1850-1901) on maetud perekonnaplatsile. Samuti on sinna maetud ka jõumehe üks vend ja lell Anton koos abikaasaga.

Von Essenid
(Essen on balti aadlisuguvõsa, oli 16.saj. lõpul Kuramaal. 1717 said rootsi vabahärradeks, 1809 rootsi krahvideks. 1745.a. Eestimaal, 1747.a. Liivimaal ).

Porkuni loss kuulus 19.saj. algusest Essenitele. Salanõunik ja kammerhärra Magnus von Essen (1796-1869) oli Eestimaa Rüütelkonna peamees (1845-47) ja Liivimaa tsiviilkuberner (1847-62). Tema abikaasa pärines Liivimaa Kurista mõisast Guillemont de Villebois suguvõsast. Mõlemad on maetud Väike-Maarjasse. Nende tütar Stephanie abiellus perekonna ainukese tütrena Ludwig Otto von Rennenkampffiga (1822-1881) Pandiverest. Samal platsil puhkab veel viimaste poeg Walter (1861-1885).

(Kuberner Essenist räägitakse mitmesuguseid legende. Kunagi olnud endise Vao küla elaniku Linda Veisbergi (sünd.Meibaum) ema-ema Koonu mõisas pesutüdrukuks. Pesnud pesu ja käinud Porkuni järves loputamas, hiljem pannud pesu järve äärde põõsastele tahenema. Kord sõitnud kuberner mööda ja küsinud, et mis nartsud seal põõsastel vedelevad. Pesutüdruk vastanud: “See on paruniproua pesu” .

Essen olevat toonud Riia raekoja vana kella Porkunisse ja seadnud selle  vana piiskoplossi väravatorni üles.)

Von Harped
Esimene tuntum Harpe oli Otto Wilhelm (surn. 1739) Ohtu mõisast. Teda peetakse perekonna rajajaks Eestimaal. Harped kuuluvad võrdlemisi noore aadli hulka, perekond immatrikuleeriti Eestimaa Rüütelkonnas 1809.aastal.

Perekonna valduses oli erinevatel aegadel paarkümekond mõisat Eestimaal. Väike-Maarja kihelkonnas Äntu, Põdrangu, lühemat aega kuulus neile veel Koonu ja Kaarma ning Salla ja Tamsalu. Koeru kihelkonnas oli Harpedel Aavere mõis, mille peahoone on 1877 perekonna poolt ehitatud.

Rudolf von Harpe (1839-1893) Aaverest on maetud V-Maarja kirikaeda. Samuti puhkavad Väike-Maarja kirikaias Koonu, Põdrangu ja Äntu mõisnike perekonnad.

Alexander von Harpe (1839-1912) oli Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutajaliige.

Walther von Harpe (1877-1953) oli kuulus kartulikasvataja. Õppis juurat ja põllimajandust Tartu Ülikoolis ja Münchenis. 1904-1919 Äntu mõisa omanik, mõisavalitseja Koonu ja Ärina mõisates. Esimese maailmasõja aastatel majandas Albu, Kiltsi, Koonu-Ärina ja Põdrangu mõisates. 1924-1939.a. Äntus mõisa rentnik. Oli Eesti Põllumajanduse Seltsi juhataja (alates 1924) ja president (1926-1939).

Von Rennenkampffid
Rennenkampffide suguvõsa pärineb Põhja-Saksamaalt. Alates 16.saj. keskpaigast olid Rennenkampffid Riia linna kodanikud. Raehärra ja kaupmees Georg (1652-1710) on perekonna kahe liini rajajaks. 1728.a. sai üks perekonnaharu Viinist Edler von tiiltli ning arvati 1742.a. Liivimaa Rüütelkonda kuuluvaks. 1752.a. kanti perekond ka Eestimaa Rüütelkonna matriklisse (12, lk. 192). Ühtekokku kuulus Rennenkampffidele Baltikumis erinevatel aegadel üle 60 mõisat. Väike-Maarja kihelkonnas olid nad Vao, Pandivere, Raeküla ja Porkuni mõisades (11).

Väike-Maarja kihelkonda jõudsid Rennenkampffid 1744.a, mil perekond omandas Vao mõisa. Ei ole teada, kuhu on maetud Vao varasemad omanikud. 1828.a. omandasid Rennenkampffid Rakvere mõisa ning Vao Rennenkampffid maeti ilmselt alates 19.saj I poolest Rakverre. Ka Vao omanik Carl von Rennenkampff (1873-1934) on Rakvere linnakalmistule sängitatud. Väike-Maarjasse on maetud Pandivere, Raeküla, Porkuni, Mõisamaa ja Tammiku perekonnad.

Pandivere Rennenkampffidest tegi väga hea abielupartii Ludwig Otto (1822-1881), kes abielludes Porkuni mõisaomaniku ja Liivimaa kuberneri Magnus von Esseni (1796-1869) ainukese tütre Stephaniega, sai endale kogu kihelkonna suurima mõisa Porkuni lossi, koos Mõisamaa ja Tammiku mõisadega Simuna kihelkonnas ning Järvajõe mõisa Järvamaal.

Järgmiseks Porkuni omanikuks oli Ludwig von Rennenkampffi poeg Ewald (1859-1930), kellelt mõis 1919.a. võõrandati. Ta oli ka Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutajaliige.

Von Dehnid
Perekond kuulus juba 16.-17.saj. Tallinna linna kodanike hulka ning tõsteti 18.saj. aadliseisusesse. Tallinna bürjermeister Joachim Dehn pälvis1788.a. rooma riigiaadliku tiitli. Tema poeg Joachim Dehn Veltsi mõisast kanti 1809.a. Eestimaa Rüütelkonna matriklisse. 1860.a. immatrikuleeriti perekond ka Liivimaa Rüütelkonnas. Veltsi mõisast sai Dehnide algkodu Eestimaal.

Väike-Maarja kihelkonnas omasid Dehnid Koonu ja Ärina mõisa, ka Raeküla on kuulunud lühemat aega Dehnidele. Koonust põlvnemise ja lähedase suguluse tõttu on praktiliselt ka kõik Jõhvi kihelkonna Kiikla mõisa Dehnid maetud Väike-Maarjasse.

Karl Heinrich von Dehn (1816-1878), oli kindral-adjutant (üks kõrgeimatest tiitlitest omaaegses Vene Keisririigis), Koonu ja Tamsalu mõisate omanik, juhatas vägesid 1837-1841 võitlustes mägirahvaste vastu Kaukasuses ja hiljem surus maha ülestõuse Poolas.

Nikolai von Dehn (1854-1902) oli Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi asutajaliige ja tegev nimetatud seltsis.

Heinrich Rudolf vov Dehn Koonust, osales Vabadussõjas eestlaste leeris. Maareformi käigus jäeti talle päriseks Koonu mõisasüda, kus majandas 1939.aastani.

Dawid Julius Limbergi (1845-1913) peetakse Tamsalu lubjatööstuse rajajaks. Tema haldas XX sajandi algupoolel ka Kaarma ja Sääse mõisaid.

Vt. ka 10 mõisa ring Pandiveremaal