Turism / Mõisad ja kirikud / Simuna kirik. Kirikuaed


Sündmuste kalender
E T K N R L P
     1 2
3 4 5 6 7 8 9
10 11 12 13 14 15 16
17 18 19 20 21 22 23
24 25 26 27 28 29 30
31       
Nädala eelinfo
29.-30. nädal
28. nädal
Ametlikud teated
*Väike-Maarja valla arengukava ja eelarvestrateegia 2018-2021 avalikustamine ja avalikud arutelud
*Rahandusministeeriumi info haldusreformi jätkumise kohta
*Infot rongi- ja bussiliikluse sõidugraafikute kohta
*Teade ruumi väljaüürimisest
Infoleht
Infolehtede arhiiv
Kuidas veedad tänavu suvepuhkuse?
Reisin mööda Eestimaad
Sõidan välismaale
Matkan, ujun ja naudin Eesti loodust
Teen koduseid töid
Mul ei ole suvepuhkust
Kasutajatele
Kasutajanimi:

Parool:

Pea mind meeles
Unustasid parooli?
Registreeru kasutajaks
Sotsiaalmeedia
Facebook
Statistika
Kirjeid külalisteraamatus: 542
Kasutajaid: 642
Foorumis teemasid: 113
Foorumis postitusi: 297
Koostööpartnerid

Simuna kirik. Kirikuaed

Simuna kiriku ehitusaasta pole täpselt teada, kuid ta kuulub koos Tallinna Toomkirikuga Eesti vanimate hulka (13.saj). Seda kutsuti pühak Simona nime järgi Katkuküla Püha Siimoni kirikuks. Simuna algne kirik, pigem kabel oli väga väike (võlvid ja aknad olid 3 m madalamad praegusest). Tundub, et hoone oli kiirustades ehitatud, sest vundamendi täide raske kivihoone jaoks oli liialt nõrk. Või oli ta alul mõeldud puuhoonena, aga ehituse käigus ehitati siiski kivist. Tundub, et kirik on ehitatud eesmärgil, et hoida ära Riia sakslaste sissetung, näidata, et taanlased on juba kohal. Sellepärast ka suhteliselt kõrge torn, et oleks kaugelt näha. Sakslaste (Läti Henriku) sissetung siiski toimus. Kuna Katkuküla oli 1219. a Taani valduste lõunapiiriks ja siin tekkiski Riia sakslaste ja Tallinna taanlaste vahel ristimistüli (Läti Henriku kroonika). Seda tüli käis kohapeal lahendamas 1226(5?) a Rooma paavsti legaat Modena piiskop Wilhelm.

1346 annetes Taani kuningas Valdemar III Simuna kiriku Tallinna Toomkirikule. (Samal ajal lasi sama kuningas kahe penikoorma (14 verata) kaugusele kabeli ehitada, mida Püha-Maarja kirikuks hüüti ja mis eraldi Väike-Maarja kihelkonnaks lahutati.)

Sõdades ja sajandites on kirik mitmel korral hävinud ja taas üles ehitatud. 15. saj esimesel poolel ehitati kolmelööviline kodakirik, 1728-29 ja 1885-86 ehitati kirikut taas ümber. Vanast kirikust on säilinud osa kaitseotstarvet täitnud tornist. 1684 valmistas kuulus puunikerdaja Chr. Ackermann kirikule altari (Gideon Focki kink kirikule. Pilt on Peterburi Peetri kirikule Brüllovi poolt maalitud Hapalovi 1877.a koopia).

1688 tekkis tüli Avanduse omaniku Fockiga viinavabrilu mustavee tiigi kaevamise pärast. See oli pikk protsess, mis sisaldas 600 lk materjale. Tänu sellele on olemas kuningliku maamõõtja Axsel Holmi Simuna plaan 1688. aastast. Focki kokkuvõte kogu asjast oli - hoidku jumal niisuguse naabri eest.

Vt. ka 10 mõisa ring Pandiveremaal

 Kiriku kantsel on 1721. aastast. Kantslil on kahe aadli perekonna vapid, vasakul Schulmannide ja kõrval Uexküllide vapp. 19. saj algul maalis Carl Sigismund Walther altarimaali. 1889 ehitas orelimeister Gustav Normann kirikusse oreli, olles üks vanimaid eesti rahvusest orelimeistri töid.

Juulikuus 1951 oli kirikus tulekahju. Põlesid ära katus ja torn. Detsembriks 1951 oli kiriku katus taastatud, torn sügiseks 1984.


Simuna kirikuaed

Simuna kirikuaeda on maetud palju kuulsaid inimesi. Siin puhkab tuntud maastikumaalija Carl von Kügelgeni perekond ja Peterburi Kunstiakadeemia professor, Muuga mõisa rajaja Karl von Neff (vt www. muugapk.ee), kelle maale on Peterburis, Londonis, Nizzas.

Simunasse kirikuaeda on maetud von Pauckerite suguvõsa liikmed. Simuna pastoraat on olnud 18. ja 19. saj koduks mitmele kultuuritegelasele. 1755-1919 oli Simunas pastoriteks 4 Pauckerit, kellest Heinrich Johann (pastor 1785-1819) ja Heinrich Wilhelm Cristoph (pastor 1819-1833) 19. saj algul kogusid rahvaluulet, mida avaldati Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeis. 1834-1868 oli pastoriks Hugo Richard Paucker, 1872-1918 aga Eduard Peter Heinrich Paucker.

Simunas sündis Peterburi Teaduste Akadeemia jpt teaduslike seltside liige, Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor dr Magnus Georg Paucker (1787-1855), kes alghariduse omandas kodus ja Rakveres, 1805-1808 õppisTartu ülikoolis, töötas Peterburis ja Viiburis matemaatika ja loodusteaduse õpetajana. 1811.a asus ta Tartu astronoom-vaatleja kohale, 1812 kaitses doktori väitekirja, seejärel siirdus Jelgava gümnaasiumi matemaatika ja astronoomia professori kohale, kuhu jäi elu lõpuni.

Eelmise vend, filoloogia ja õigusteaduse doktor Carl Julius Albert Paucker ( 1798-1856) oli eesti Kirjameeste Seltsi viitsepresident, ajaloo ja õigusteadusealaste uurimuste autor. Tähelepandavad on tema materjalid keskaegse Eestimaa ajaloo, mõisate ajaloo ja genealoogia alalt.

Simunast pärines kirikuajaloo uurija Hugo Richard Paucker (1807-1872), kes andis välja raamatu Eestimaal tegutsenud kirikuõpetajate loendi ja elulugudega. Simuna kihelkonna kohta kogus ta geograafilisi ja statistilisi andmeid. Ta oli kaastegev Simuna kihelkonnakooli asutamisel.

Poeg Eduard Peter Heinrich Paucker jätkas isa tegevust kirikuajaloolisena. Simuna pastotaadis sündis veel mitmeid 19. saj väljapaistvaid tegelasi: insenervägede kindralmajor Otto Raimund Paucker, sõjaväearst Georg August Paucker, arhitekt Ernst Theodor Paucker, insener Conrad Hugo Paucker.

Simunasse on maetud üle 60 aasta Simunas köstriks olnud Wilhelm Normann (16. VIII 1812-19. II 1906). Põlula mõisavalitseja pojana sündinud V Normann õppis Põlulas ja Rakvere elementaarkoolis, kus köster Göök pühendas erilist tähelepanu laulmisele, ning astus 10. I 1823 Rakvere kreiskooli, mille lõpetas kahe aastaga. Seejärel oli ta Põlula mõisas kammerteener ja raamatupidaja. Kui Simuna kiriku köster H. Hirsch suri, kutsus sealne pastor H.W. Paucker Põlula noormehe vabanenud kohale ning see astus ametisse 3. III 1832. Pärast neli aastat väldanud laitmatut tööd sooritas V. Normann Tln gümn juures 11. IX 1836 kihelkonnakooli õpetaja eksami ja määrati 6. X 1836 Simuna kihelkonnakooli õpetajaks. Seda loetakse nimetatud õppeasutuse taasasutamispäevaks, kuigi tegelik koolitöö algas järgmise aasta jaanuaris 1837.

Väsimatult tööd rügav mees tegutses agaralt õige mitmel alal, paistes eriti silma kooride asutajana, koorijuhina, õpikute autorina, Simuna esimese laulupäeva korraldajana 1866. a, aga ka koolitöö innustajana kihelkonnas. Peale õpikute ilmus tema sulest veel pedagoogilisi ja laiemale üldsusele mõeldud teoseid, kokku enam kui 30 nimetust. Samuti tegi ta kaastööd „Ristirahva Pühapäevalehele“ ja „Tallinna Sõbrale“. Oma liigse klerikaalsuse ja vanamoodsate vaadete tõttu sattusid tema kirjutised Jakob Liivi terava arvustuse alla (vt Jakob Liiv, Elu ja mälestusi. Tartu 1936, lk 77).

Enam kui poole saj pikkuse pedagoogitee lõpetas V. Normann 1886. a, jätkates siiski veel köstrina. Tema ajal lõpetas Simuna kihelkonnakooli 536 õpilast, kellest said koolmeistriks 99, köstriks 6, mõisnikuks 2, arstiks 1, pastoriks 2, ülejäänud ametnikeks ja põllumeesteks, mis tunduvalt tõstis kihelkonna põllumeeste hariduse taset. V. Normanni tegevusest tuleb esile tõsta asjaolu, et ta valmistas ette arvestatava hulga külakoolmeistreid. Tal tegutses kihelkonnakooli hõlma all otsekui väike õpetajate seminar: kooli parimad lõpetajad jätkasid õpinguid veel kolm aastat ja õiendasid siis riikliku komisjoni ees õpetaja kutseeksami. Nii said endale pedagoogipaberid 99 õpilast (Koguteos Virumaa. Rakvere 1996, lk 673). V. Normann oli ka see, kelle mõjul püsis Simuna kihelkonnakool hinges, sest kui ta loobus juhatajakohast, suri kool peagi välja. Tema algatusel sai veel teoks Simuna kiriku juurdeehitus 1885-1886. Selle tähistamiseks kinnitati talle kiriku välisseinale mälestustahvel (vt H. Ross, Simuna kihelkonnas lauldi  ja mängiti. Simuna 2001, lk 10 ja 13). Andis välja mitmekümne vaimuliku raamatu kõrval ka arvutamise, geograafia ja vene keele õpikuid.