Tuntud isikuid Väike-Maarja mailt
Villem Alttoa (31. okt. 1898 - 13. juuni 1975) töötas Koonu-Ärina algkooli õpetajana 1921-1922. Pärast seda oli õpetajaks Kiltsis, Vaos ja 1926.a-ni uuesti Kiltsis. V.Alttoa on avaldanud ülevaateid, uurimusi ja artikleid kirjandusest, jutustusi, memuaarikilde ja tõlkeid. On koostanud emakeeleõpikuid ja kirjandusantoloogiaid.
Johan Elken (13. mai 1851 - 17. okt. 1931) töötas 1874-1913 Assamallas õpetajana, pensionipõlve pidas Väike-Maarjas. Oli agar ärkamisajategelane: kogus ja publitseeris rahvaviise, kirjutas muusikat näidendeile, komponeeris laule, juhatas edukalt mitut koori, oli Virumaa laulupidude üldjuht. Avaldas ajakirjanduses lastejutte, luuletusi ning "Väike-Maarja koolide ajaloo". Kirjandusloos on ka teda peetud parnassi liikmeks. Valdav osa ajakirjanduslikest sõnumitest Väike-Maarja kohta pärines temalt.
Johannes Hiiemets (3. dets. 1904 - 1941) oli Väike-Maarja pastoriks 1930-1941 (v.a.1936-1938). Ta on avaldanud usutegelaste elulugusid ja muudeski þanrides religioosse värvinguga teoseid ning ühe romaani. Tema tööd on "Assisi Franciscus", "Thascius Caecilus Cyprianus", "Aurelius Augustinius", "Martin Luther", "Õpetaja Quandti rasked päevad" (kirikuloost), "Taeva Jaan. Lugu vana-Roosa prohvetist", jt.
Peeter Jakobson (27. dets. 1854 - 23. juuli 1899) tuli Rakverest Väike-Maarjasse 1884.a, tegutsedes algul kingsepa ja veidi aega raamatukaupmehena, olles sel alal siin esimene. Alates 1887. a-st oli Põdrangu, Koonu ja Ärina valla kirjutaja. 1892. a-st sai P.Jakobsonist Väike-Maarja fotograaf- taas esimene selle alal. P.Jakobson kuulus parnassi ridadesse. Trükis on ilmunud luulekogud "Õilme nupukesed" ja "P.Jakobsoni luuletused" I ja II ning mitmed luuletused ajakirjanduses. P.Jakobson kirjutas näidendid "Koit ja Hämarik" ning Ebavere ainetel "Udumäe kuningas". Peeter Jakobson on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule, kuhu talle 1907.a püstitati "Postimehe" toimetuse algatusel malmristiga hauakivi.
Mihkel Kampmaa (28. märts 1867 - 30. sept. 1943) tuli 1889.a Väike-Maarjasse. 1889-1893 oli Väike-Maarjas köster ja samal ajal (1890-1892) kihelkonnakooli õpetaja. M.Kampmaa on kirjutanud ajalehtedele sõnumeid, luuletusi, tõlkeid ja kirjandusloolisi artikleid. On avaldanud luulekogu "Kandle hääled", populaarteaduslikke raamatuid ja õpikuid. Tema tähtsaim teos on "Eesti kirjandusloo peajooned".
Arno(ld) Kasemaa (10. sept. 1915 - 18. märts 1999) Töötas Kiltsis kooliõpetajana 1962-1981. 1938 algas tema dirigenditegevus. Alates 1965. aastast juhendas ta Kiltsi, 1969. a Väike-Maarja ja 1970. a Rakke segakoori.1974 algasid kolme koori ühised lauluharjutused. Nii saavutas Väike-Maarja-Kiltsi-Rakke ühendatud segakoor "Helin" 1974. a maakooride festivalil laureaadi tiitli. 90. a-te alguses jäid A. Kasemaa juhendamisel koos laulma ainult Väike-Maarja ja Kiltsi lauljad.1980-ndatel aastatel algas A. Kasemaa viljakas kirjanduslik tegevus. Trükis ilmus menuromaan "Rannamännid" I, II ja jutustus "Oli see armastus". Pärast autori surma on trükivalgust näinud romaanid "Maa ja armastus" ning "Metsad kõnelevad". Ilmunud on ka luulekogu "Jää inimeseks".
Georg Magnus Knüpffer (1785 - 1863) oli Väike-Maarja pastor aastatel 1812-1852. Temalt ilmus 1837.a. "Õppetusse raamat Saksamaa lamba-karjastele", mis oli esimene eesti zootehniline käsiraamat. Oli üks Õpetatud Eesti Seltsi asutaja ja Eduard Ahrensi kaastööline.Carl Theodor Knüpffer (1823 - 1871) oli Väike-Maarja pastor aastatel 1852-1871. Pidas Tartus esimesel laulupeol 1869.a. konservatiivse peojutluse, mis ilmus ka trükitult. Selles väljendatud mõtteist hoolimata sai temast Väike-Maarja kihelkonnakooli taasavamise mõtte algataja. Surma tõttu ei saanud ta seda teoks teha (kool avati 1873.a).
Peeter Koit (1857 - 1935) tuli 1883.a Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks. Kool oli sagedate juhatajate ja õpetajate vahetamiste ning halva majandusliku olukorra tõttu laostunud. P.Koit viis kooli kiiresti paremale järjele. Ta on avaldanud jutte, näidendeid, tõlkeid ja luuletusi. Kirjandusloos peetakse teda üheks Väike-Maarja parnassi liikmeks. P.Koit lahkus Väike-Maarjast 1892. a.
Alar Kotli (27. aug. 1904 - 4. okt. 1963) sündis Väike-Maarjas köstrimajas, praegu Simuna mnt 5. Alghariduse sai kodukoolis, hiljem õppis Rakvere reaalgümnaasiumis. Kunstihariduse sai ta "Pallases" ja Saksamaal. Oli oma aja kuulus arhitekt, elamute kõrval projekteeris ta rea kauneid ühiskondlikke hooneid (nt. Tallinna laululava projektis oli ta üks peaarhitektidest) ning tuntud monumente. Üks tema esimesi töid oli vanematekodu Väike-Maarjas Pikk tn 20 ja algkoolimaja juurdeehitus Pikk tn 23. Rakveres on tema kavandatud gümnaasiumihoone (Vabaduse tn 1) ja Pauluse kirik (spordihoone Võimla 1).A.Kotli on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Johan Kotli (09. aug. 1853 - 12. märts 1940) tuli Väike-Maarjasse 1893.a, kui ta valiti siia köstri ametisse, kellena töötas surmani. J.Kotli oli agar muusikaelu korraldaja ,võttis osa muudest üritustest ja tegi kaastööd ajalehtedele. Ta organiseeris 1894.a Ebavere mäe jalamil suure kontserdi, nn. 75-aastase priiuse mälestuspeo. Samuti oli just J.Kotli see, kes algatas Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi rajamise idee.
Karl Krahe (6. märts 1890 - 9. juuli 1922) sündis Triigi-Avispeal Väike-Maarja kihelkonnas.Õppis Avispeal Jakob Liivi juures, hiljem lühemat aega Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Kuna ta väikelapsena põdes leetreid ja sarlakeid, oli ta kuulmine kahjustunud. Jakob Tamm õpetas teda eraviisiliselt. Krahe oli iseöppija. Omandas mitu võõrkeelt. Avaldas ajakirjanduses luuletusi, luuletõlkeid, koostas isegi luulekogu käsikirja. Tegi mõningaid katsetusi heliloomingu ja plastiktantsu vallas.Tegeles nikerdamise ja puitskulptuuriga. Maalimine köitis teda kõige rohkem. Kunstilise hariduse saamiseks oli lühemat aega Peterburi Kunstide Akadeemias, reisis Soomes, Venemaal ja Saksamaal. Vabadussõja ajal ta külmets, haigestus tuberkuloosi ja suri noore mehena. Väike-Maarja Muuseumis säilitatakse tema joonistusi ja puidust portreebüsti Hilda Lepikust.
Kaarel Krimm (28. juuli 1863 - 29. mai 1894) tuli Unikülasse 1884.a kirjutajaks ja mõisakooli õpetajaks. Järgmisel aastal sai temast Koonu-Ärina kooli õpetaja ja vallakirjutaja. K.Krimm oli esimene autor, kes kasutas oma loomingus Väike-Maarja ümbruse muistendeid (Ebavere-teemaline värsslugu "Kadunud Pelgulinn"). K.Krimm lahkus Väike-Maarjast 1889.a.
Admiral Adam Johann von Krusenstern (19. nov. 1770 - 24. aug. 1846) oli seotud paljude mereekspeditsioonide ettevalmistamise ja juhendamisega. Aastail 1816-1822 elas teadlane pidevalt Kiltsis, kus valmisid tema tähtsaimad tööd, sh. "Lõunamere atlas", mis oli koostatud admirali juhitud esimese vene ümbermaailmareisi (1803-1806) põhjal. Pärast pikaajalist pedagoogilist tegevust Peterburi Mereväe Kadetikorpuses pöördus ta tagasi Kiltsi, kus suri 1846.a. Põrm sängitati Tallinna Toomkirikusse. Tema nime kannavad maailmakaardil kolm saart, kaks neeme, üks mägi ja väin ning grupp kaljusid.Paul Theodor von Krusenstern (1809 - 1881) sündis Tallinnas Adam Johann von Krusensterni esimese pojana. Neljateistkümneaastase noorukina käis ta esimesel ümbermaailmareisil, 1826-1829 tegi ta kaasa teise reisi, kus kogus andmeid troopikavetes asuvate Karoliini saarte kohta.Vene põhja- ja kirdealade uurijana kaardistas Tðukotka ja Kamtðatka lahtesid, Anadõri merd ja Aleuudi saari. Viitseadmiral P. T. von Krusenstern külastas ekspeditsioonidega 12 tundmatut saart ja kirjeldas 26 saart või saarterühma, külastas 9 korral Petðooramaad. Suri Kiltsis, maeti Väike-Maarja kirikuaeda.
Otto Paul von Krusenstern (1834 - 1871) oli sage külaline vanaisa juures Kiltsi lossis. 1860.a. hakkas ta oma isa Paul Theodor von Krusensterni soovitusel uurima Petðooramaad. Tegi retke laevaga "Jermak" Jenissei suudmesse. Kuigi laev reisil purunes, kogus ta uusi andmeid Petðoorast ja Kara merest. Külmetuse tagajärjel sai ta raskekujulise reuma. Juba haigena läks ta appi jäävangis olevale aurikule. Külmetas, haigestus ja suri 37-aastaselt. On maetud Väike-Maarja kirikuaeda perekonna matmisplatsile.
Eduard Leppik (11. okt 1924 - 19. mai 2008) töötas Väike-Maarja Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana 1952-1978. Õpetajana töötades tegeles kohaliku murde ja kultuuriloo uurimisega ning esemelise materjali kogumisega. E. Leppik pani 1969. a aluse koolimuuseumile, millest 1986. a kujunes praegune Väike-Maarja Muuseum. Väike-Maarjaga seotud uurimustest on olulisemad "Kultuurilooline Väike-Maarja", "Väike-Maarja lood", "Väike-Maarja Põllumeeste Selts", "275 aastat üldhariduskooli Väike-Maarjas", "Väike-Maarja Muusikaselts". Eesti keele uurijana on E. Leppik kogunud üle 30 aasta kohanimesid ja muud sõnavaralist ainest. Tema keelematerjali register - ligi 120 000 sõnasedelit, on Eesti kõigi aegade suurim. E. Leppik on pälvinud mitmeid autasusid: Emakeele Seltsi teeneline murdekoguja, Emakeele Seltsi auliige, Väike-Maarja valla aukodanik, F.J.Wiedemanni keelepreemia laureaat, Valgetähe ordeni viienda klassi kavaler, Eesti vabadusvõitlejate medali 1918-1998 omanik jne.
Jakob Liiv (28. veebr. 1859 - 17. jaan 1938) tuli Avispeale õpetajaks 1880.a. Töötas Avispeal, Unikülas, Pandiveres ja taas Avispeal. 1901.a asus Väike-Maarjasse Karskusekuratooriumi teemaja pidama, ehitas maja, kus avas 1904.a raamatukaupluse. Kirjutas ja lavastas näidendeid, oli aktiivne seltsitegelane, pani aluse kohalikule kirjandusrühmitusele, parnassile*. Sinna kuulusid eri aegadel peale tema P.Jakobson, J.Tamm, K.Krimm, O.Münther ja M.Kampmaa ning see tegutses 1882-1907. J.Liivil on ilmunud 10 luulekogu, 2 lugulaulu, 7 jutustust ja 4 näidendit, sh. Ebavere ainetel "Mäevaim". 1913.a siirdus J.Liiv Rakverre.*Parnass- Kesk-Kreeka mäestik, kus olevat elanud muusad.
Parnaslased-kirjandusliku voolu esindajad Prantsusmaal 19.saj. II poolel; vastuvooluna romantilisele lürismile taotlesid luules objektiivsust.
Georg Robert Lurich (22. apr. 1876 - 22. jaan. 1920) sündis Väike-Maarjas Kaarma kõrtsihoones (praegune kauplus Pikk tn. 16). Georg Lurich, kes oli Tallinna Reaalkooli astudes haiglane ja võimlemisest vabastatud, hakkas teiste eeskujul järjekindlalt treenima ja tegi peagi edusamme. Nõrga tervisega poisist sai maailma tugevaim mees. Peale selle oskas ta 10 võõrkeelt, mängis hästi malet ja akordioni, kogus noorena rahvaluulet, kirjutas helitöid ja propageeris igati sporti ning karskust. G.Lurich suri Armaviri linnas Kaukaasias.
Georgi Markelov (29. mai 1929) Õppis 1946-1950 Väike-Maarja Keskkoolis, 1950-1956 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. On skulptor, loonud eelistavalt puidust realistlikku laadi portreid ja poolfiguuridega kompositsioone, sh suurearvulise sarja "Ei iialgi sõda". Väike-Maarja Rahvamaja jalutussaalis on temalt Georg Lurichi büst ja Jakob Liivi- Märt Meose bareljeef. Kinkinud kohalikule gümnaasiumile ja muuseumile oma töid.
Kersti Merilaas (7. dets. 1913 - 8. märts 1986) elas Äntu järvede ja Kiltsi lähedal ning Kiltsis. Õppis Kiltsi koolis ja Väike-Maarja Ühisreaalgümnaasiumis. Oma Väike-Maarja mail veedetud päivi on ta haaravalt kirjeldanud pikemas luuletuses "Lapsepõlv". K.Merilaasilt on ilmunud mitmeid luulekogusid, jutustusi ja näidendeid. Tema ema ja lapsena surnud õde on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule (hauakivil Moorberg).
Erich Meerja (7. jaan. 1931 - 13. juuni 2005) on olnud Väike-Maarja teenekas raamatukogutöötaja. Ta on avaldanud ajakirjanduses kodu-uurimuslikke artikleid ja olukirjeldusi, laulude tekste ja luuletusi. Trükist on ilmunud luulekogud "Tagasivaade" (1990), "Ilmavaatleja" (1995), "Mäe kutse" (1998), "Liivakella helin" (2001) ja "Päevaring ja tähekiir"(2003).
Märt Meos (16. jaan. 1881 - 1. märts 1966) oli Väike-Maarja kihelkonnakooli juhataja 1907-1919. Tema pedagoogitegevust iseloomustas nõudlikkus, järjekindlus, püüe anda parimaid teadmisi ja hariduse saamist igati soodustada. Heatasemelise õpetamise kõrval on tal suur osa Väike-Maarja kultuuriloos: põllumeeste seltsi tegevuse aktiviseerimine ja seltsimaja (praegune rahvamaja) ehitamine, laenu-hoiuühisuse juhtimine, kihelkonnakooli järk-järguline kujundamine gümnaasiumiks, võitlus selle kooli säilimise eest Väike-Maarjas, kooride ja orkestrite väljaarendamine ja juhatamine, osalemine paljudes komisjonides. 1920-1944a (v.a 1.okt.1940-1.aug.1941) oli ta Virumaa koolinõunik. M. Meosel on hinnatavaid teeneid eestikeelse ja -meelse koolisüsteemi väljaarendamisel noores Eesti Vabariigis. Nõukogude korra aastatel töötas ta kuni 1957.aastani Väike-Maarjas ja Simunas vene keele õpetajana. Suri Viljandis.
Otto Münther (6. aug. 1864 - 19. veebr. 1929) ühines parnassiga 19.saj lõpus. Ta käis Väike-Maarjas, kui külastas oma venda Aluperes. Þanriliselt, teemade valikult ja materialistlike ideede poolest erines ta nii J.Tammest kui J.Liivist, mis tekitas nende vahel mõningaid lahkhelisid. Tema side parnassiga katkes, kui ta oli sunnitud pärast 1905.a revolutsiooni Eestimaalt lahkuma.
Johan Pitka (19. veebr. 1872 - arvatavasti sept. lõpp 1944) oli Eesti sõjaväelane ja poliitik, kontradmiral. Osales Eesti rahvusväeosade, Omakaitse ja Kaitseliidu asutamises, juhtis mereväe moodustamist. Vabadussõja algul organiseeris soomusronge, dets. 1918 määrati merejõudude juhatajaks. Lahkus tegevteenistusest nov. 1919. Elas Kanadas 1924-1930. Oli Eestis Tarbijate Ühistu Keskliidu direktor. 1937.a. ostis Ebavere mäe lähedale talu. Viibis siin puhkepäevadel ja puhkuste ajal. Organiseeris 1944.a. Eesti viimast kaitsmist. Arvatavasti langes Läänemaal. Avaldanud trükis mälestusi.
Karla Voldemar Rosenstrauch (27. jaan. 1877 - 8. jaan. 1918). Õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis1888-1894.. Töötas lühemat aega vallakooliõpetajana Eestis, seejärel viinameistrina ja mõisavalitsejana Ukrainas. Revolutsiooni ajal tuli tagasi venna juurde Eestisse. Sealt võeti ta 1919 a alguses punaste poolt pantvangiks ja lasti Rakkes maha. Oli silmapaistev rahvaluulekoguja, ka luuletaja. On kasutanud rahvajutte oma loomingus (Punamäe rüütel, Porkuni lossile jt).Trükis on ilmunud kaks luulekogu.
Felix Randel (1. juuli 1901 - 10. veebr. 1977) Töötas 1922-1925 Väike-Maarja algkoolis ja gümnaasiumis joonistusõpetajana.Oli karikaturist ja maalikunstnik, tegelnud ka puuskulptuuriga. Töötanud joonistusõpetajana ka Võrus, karikaturistina Tallinnas "Päevalehe" jt . ajalehtede juures. Loomingu esimesel perioodil tundis huvi konstruktivismi- kubismi vastu, teisel perioodil pooldas realistlikumat laadi.
Aleksander Suuman (õieti Suumann, 2. apr. 1927 - 19. apr. 2003) sündis Simuna kihelkonnas Avanduse vallas. Õppis Simuna algkoolis, kus katsetas juba luuletamisega.1942-1947 õppis Väike-Maarja gümnaasiumis ja keskkoolis, kus õpetaja J. Inglisti innustusel vaimustus eesti luulest, eriti V. Ridala looduslüürikast. Kunstihariduse sai ta nii Tartus kui Tallinnas õppides. Oli luuletaja ja maalikunstnik. Trükis on ilmunud kolmteist luulekogu. Armastas kujutada maastikke.
Jakob Tamm (7. mai 1861 - 26. dets. 1907) tuli Väike-Maarjasse 1893.a kihelkonnakooli juhatajaks, jäädes sellele kohale surmani. Ta tõstis kihelkonnakooli õpetamise silmapaistvale tasemele ja pani erilist rõhku kirjanduse õpetamisele, seda on ära märkinud ka A.H.Tammsaare. Väike-Maarjas valmis olulisem osa tema luulest ja tõlgetest. Oma loomingus kasutas ta suurel hulgal kohalikku ainestikku. On ilmunud luulekogud: "Ärganud hääled", "Jakob Tamme lugulaulud", "Ballaadid ja valmid" ja "Kogutud luuletused". Jakob Tamm on maetud Väike-Maarja vanale kalmistule.
Anton Hansen Tammsaare (30. jaan. 1878 - 1. märts 1940) õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis aastatel 1892-1894 ja 1896-1897. Koolikaaslaste mälestuste järgi oli tulevane kirjanik vaikne, tagasihoidlik ja abivalmis. Ta armastas lugeda (kevadel tihti varahommikuti kirikumõisa koplis), mängis vahel viiulit ning käis kalmistul jalutamas ja luuletusi kirjutamas. Mõnikord, kui J. Liiv koolimaja külastas, kutsuti ka Anton J.Tamme korterisse ja siis oli läbi ukse kuulda luuletuste lugemist. A.H.Tammsaare on öelnud: "Väike-Maarjas puutusin esmakordselt kokku kirjandusega. Mind juhatas sinna Jakob Tamm."
Osvald Tooming (26. jaan. 1914 - 6. juuni 1992). 1916 asus perekond elama Simuna kihelkonda Luusikale, 1920 Väike-Maarja kihelkonda Naraka (Männisalu) külla. Õppis 1921-1925 Raeküla algkoolis, 1925-1927 Väike-Maarja 6-kl Algkoolis. Gümnaasiunihariduse sai ta Rakveres. Oli saksa okupatsiooniajal vangis, 1951-1955 aga Nõukogude vangilaagris ja asumisel. Töötanud ajakirjanikuna ja kutselise kirjanikuna. On avaldanud jutte, pikemaid jutustusi, novelle, romaane ja publitsistikat. On kirjutanud näidendeid.
Ants Viidalepp (6. jaan. 1921) õppis Väike-Maarja gümnaasiumis ja keskkoolis 1939-1941. Sooritas lõpueksamid mais 1941 Väike-Maarjas eksternina. Kunstihariduse omandas Tallinnas ja Tartus.Töötanud nii Tartus kui Tallinnas Tallinna Kunstiülikooli õppejõuna. On maalinud figuraalkompositsioone, portreid, maastikke ja illustreerinud raamatuid. On kirjutanud ka uurimusi ja artikleid Eesti kunstnikest. 
Eduard Wiiralt (20. märts 1898 - 8. jaan. 1954) sündis Venemaal. Asus 1909 vanematega Järvamaale Varangu mõisa (pr. Lääne-Virumaa, Väike-Maarja vald). Õppis Tallinna Kunstkäsitöökoolis, "Pallases", Dresdenis. Osales Vabadussõjas. Oli eesti silmapaistvaim graafik. Koolipäevil tunti teda kui innukat joonistajat. Oma noorpõlve (1909-1918) ajal Varangul tehtud pliiatsijoonistustest on säilinud "Maastik Varangult", "Külakool Varangul", "Autoportree sigaretiga", "Talumehed õllelauas", "Vanaisa Jüri Assur", mõned vanaema, isa ja talumeeste portreed. E.Wiiralt harrastas üsna tõsiselt raskejõustikku, mõnda aega isegi Georg Lurichi juhatusel.
Tuudur Vettik (4. jaan. 1898 - 20. mai 1982) sündis Väike-Maarja kihelkonnas Unikülas Otsa talus. (Praegu seal mälestuskivi) Alustas kooliteed Avispeal. 1910. a läks Väike-Maarja kihelkonnakooli, kus õppetöö kõrval võttis osa kõikidest muusikaüritustest: laulis koorides, mängis orkestris viiulit jne. Kihelkonnakooli õpilasena asutas (1912) ja juhatas kooli mees- ja segakoori. Aasta pärast kihelkonnakooli lõpetamist (1914) asus õppima Tartu Õpetajate Seminari. Pärast elukutseliseks muusikuks hakkamist sattus ta Väike-Maarjasse harva.
Eduard Vilde (4. märts 1865 - 26. dets. 1933) sündis Pudivere mõisas Simuna kihelkonnas (pr. Väike-Maarja vald). Esivanemad pärit Äntust Tooma-Jüri talust. Mälestuskivi on Pudivere mõisa moonakatemaja taluasemel, kuid E. Vilde sündis mõisa ametnikemajas, kus elasid E. Vilde vanemad pärast abiellumist (seal praegu suur rändrahn). Lapsepõlv möödus Muuga mõisas, kuhu vanemad kolisid jüripäeval 1865. Seal anti talle ka oma "esimesed triibulised". Algõpetase sai ta kodus, kooliteele asus Tallinna. Temast kujunes Eesti tuntuim ja viljakaim kirjanik.Tuntud isikuid Simuna mailt
Friedrich Benjamin Lütke (28. IX 1797-30. VIII 1882), meresõitja ja geograaf, admiral (1855). Tegi mitu ümbermaailmareisi, uuris Põhja-Jäämerd, Novaja Zemljad ja Kaug-Ida, tema nime kannavad 3 saart, 2 lahte, väin, hoovus ja 8 muud paika. Oli Peterburi Teaduste Akadeemia ja Venemaa Geograafia Seltsi president. Ostis Avanduse mõisa 1845, elas seal peamiselt suvel. Carl Julius Albert Paucker, (22. IV 1798-22. XI 1856), sündis Simuna pastoraadis, õppis Tartus ning Göttingenis ja Jenas, sai kummaski viimati mainitud ülikoolis doktorikraadi (õigusteadus ja filosoofia), töötas Eestis kohtunikuna ja seaduste koostamisel, vabal ajal uuris Eesti ajalugu, avaldas kohaliku ajaloo allikaid ning teoseid Eesti ajaloo, genealoogia ja mõisate kohta.
Villem Normann (16. VIII 1812-19. II 1906), köster ja koolitegelane. Õppis Põlulas ja Rakvere elementaarkoolis, Rakvere kreiskoolis, sooritas 1836 Tallinnas kihelkonnakooli õpetaja eksami. Asutas Simunas kihelkonnakooli, kus töötas 1886 a-ni (hiljem köstrina kuni 1892). Valmistas kooli juures ette hulga külakoolmeistreid. Tegutses mitmel alal: oli koorijuht, õpikute autor, Simuna esimese laulupäeva korraldaja 1866. a, avaldas mitmesuguseid kirjutisi, kokku enam kui 30 nimetust. Hans Krickmann, (22. IV 1846-26. X 1908), agar muusikategelane ja rahvaluule suurkoguja, sündis Kärus Peetsu talus, lõpetas 1866 Simuna kihelkonnakooli, oli 1866-1900 Virumaal Iila külakooli õpetaja, pensioniaastad veetis kodukülas.
Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel (13. VII 1857-14. III 1926), baltisaksa kirurg, meditsiinidoktor (1886), sai Vabadussõjas sanitaarkindralmajori auastme. Sündis Määri mõisniku pojana, lõpetas Tartu ülikooli, töötas seal 1899-1918 professorina. Sai tuntuks eduka veresoonte kirurgina, teostas Venemaal esimese südameoperatsiooni ja võttis esimesena kasutusele kummikindad. Pärast Vabadussõda pidas Tallinnas erapraksist. 
Nety Pinna (a-ni 1908 Adler) (28. VI 1883-28. IV 1937), näitleja, Paul Pinna abikaasa, sündis Avanduse mõisa sepa Jüri Adleri tütrena sepamajas, õppis Berliinis E. Reicheri teatrikursustel, mängis „Estonias“ 1906-1936, 1921-1922 Draamateatris. Oli tuntud salongidaamide kehastaja. Tema isa valmistatud on Russalka samba ümber olev kett. 
Juhan Kukk (13. IV 1885-4. XII 1945 stalinismi ohvrina), riigi- ja majandustegelane, õppis Kärus, Väike-Maarjas ja Tartus, lõpetas Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusosakonna. Oli 1917. a Eesti Maanõukogu liige, Eesti Iseseisvusmanufesti koostaja, aastatel 1818-1921 mitmes valitsuses minister, 1921-1922 Riigikogu esimees ja 1922-1923 riigivanem. Oli Eesti ühistegevuse liikumise algataja. 
Paulaline Vilhelmine Brehm-Jürgenson (7. II 1877-19. X 1941) oli üks esimesi kontserdi- ja oratooriumilauljaid (sopran) Eestis. Sündis Järva-Jaani kihelkonnas, elas 1888 aastast Nadalama ridakülas, kus ta isa oli tunnustatud koolmeister ja koorijuht. Õppis isa juures ja Väike-Maarja kihelkonnakoolis, laulmist aga Drestenis ja Berliinis. Tema repertuaaris oli Mozarti, Schuberti, Schumanni, Tshaikovski, Rubinsteini, Bellini jt loomingut. Ei puudunud ka Tobiase, Saare ja Lätte muusikateosed. Esines ka välismaal. Osales rahvuslikus liikumises, kuuludes Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi. 
Hugo Laur (20. III 1893-30. XII 1977), näitleja, sündis Kärus Maikoja metsavahitalus, õppis Kärus, Laiusel, H. Treffneri gümnaasiumis ja Riias arhitektuuri, töötas algul arhitektina, siis näitlejana Estonias 1918-1919 ja Draamateatris 1919-1965 
Kuno Pajula (11. III 1924 Kärus), kirikutegelane, lõpetas 1942 Väike-Maarja Gümnaasiumi ja 1950 EELK Usuteaduse Instituudi. Õppis Göttingenis, töötas mitmel pool pastorina, oli 1987-1994 EELK peapiiskop. K. Pajula oli Eesti kirikute nõukogu asutamise üks algatajatest ja selle kõiki Eesti suuremaid kristlikke konfessioone ühendava organisatsiooni esimene president a-tel 1989-1993.
Aleksander Suuman(n) (25. IV 1927-18. IV 2003), luuletaja ja maalikunstnik, sündis Simuna Metsakülas Luhe talus, õppis Simunas ja Väike-Maarjas, lõpetas 1954 Kunstiinstituudi maali alal, töötas algul joonistusõpetajana, sai 1958 Tartu Kunstikooli õppejõuks. On avaldanud luulekogusid, milles esinevad sageli Simuna ja koduküla motiivid. Arvo
Krikmann (21. VII 1939 Pudiveres Avanduse vallas), rahvaluuleteadlane, õppis Pudiveres, Simunas ja Väike-Maarjas, lõpetas 1962 TRÜ eesti filoloogina. Töötas mitmes teadusasutuses, sai 1998 filosoofiadoktoriks, kellena töötab Kirjandusmuuseumis ja Tartu ülikoolis. On avaldanud rohkesti teaduslikke töid rahvaluule lühivormide kohta, eriti kapitaalne on „Eesti vanasõnad“.